slovaki
Slovenský jazyk
Slovenský jazyk
ligi 4,6 miljonit emakeelena rääkijat Slovakkias, lisaks emigrandid ja diasporaad
Slovakkia, EL; Tšehhi Vabariigis võib kasutada ametlikus suhtluses peaaegu igal tasemel
Ungari, Serbia, Ukraina, Horvaatia
Suurbritannia, Saksamaa, Iirimaa, Austria, Ukraina; USA, Kanada, Argentina, Austraalia
Slovaki keeles on silbiline l, r ja nende pikad ekvivalendid, ĺ ja ŕ. Sellises silbis ei ole "normaalset" vokaali ja nii võivad tekkida imelikud sõnad, mis on sellest hoolimata slovaki keelt emakeelena rääkijate jaoks hääldatavad.
Sõna štvrť (veerand) aitab iseäranis hästi, sest seda saab kasutada liitsõnades. Mõned pikimad kinnitust leidnud sõnad on štvrťstoročie (veerand sajandit), štvrťstrana (veerand lehekülge) ja štvrťhrsť (veerand peotäit).
Et verbidest säilib imperatiivis vahel vaid juurmorfeem, on käputäis imperatiive, mis koosnevad üksnes konsonantidest:
Traditsiooniline lause, mis demonstreerib silbilist "r"-i (sama tšehhi keeles):
Mõju saab veelgi suurendada verbiprefiksiga, viimase sõna muutmise ja liitsõnaga štvrť:
Ning imperatiivi (vrč) ja otsese pöördumisega:
Liitsõnu tehes võib isegi pisut mängida ja luua järgmisi sõnu (teadaolevalt pole neid kasutatud):
Lääneslaavi keelte eraldumine protoslaavi keeltest veel kestab.
Vanas kirikuslaavi keeles kirjutatud koodeksid, kirjad ja piiblitõlked (glagoolitsas ja kirillitsas) olid esimesed tänapäeva Slovakkia alal kirja pandud dokumendid. Proglas´t (autor Konštantín Filozof) peetakse esimeseks originaalseks kirjandusteoseks vanaslaavi keeles.
Sellest ajastust pärit slovakikeelsete dokumentide nappus. Ladina tekstides tuuakse välja slovakikeelseid geograafilisi nimesid.
Esimene kirjapandud seotud tekst slovaki keeles.
Esimeste murreteüleste variantide loomine.
Esimesed püüded kasutada kindlat slovaki kirjakeelt: Romuald Hadvabný (Slovaki-ladina sõnaraamat, 1763) ja Jozef Ignác Bajza (mitmesugused romaanid ja luuletused, 1782 – 1813).
Anton Bernolák alustas tööd oma slovaki keele sõnaraamatute ja grammatikate kallal (praegu peetakse neid esimesteks standardiseeritud slovakikeelseteks väljaanneteks).
Ludevít Štúri "kontrastandardiseerimise" püüdlused. Tema keelt muutsid hiljem Michal Miloslav Hodža, Martin Hattala ja Samo Czambel ning viimaks arenes see tänapäeva slovaki keeleks.
Jan Kollári versioon (jah, siiski veel üks) kiideti heaks kui ametlik keel, ent tekitas protesti slovaki intelligentsi seas (oma arhailise lähenemise ja sarnasuse tõttu tšehhi keelega).
Tšehhoslovakkia keel saab Tšehhoslovakkia ametlikuks keeleks; edendatakse passiivset kakskeelsust (tšehhi ja slovaki keel).
Avaldati tšehhoslovakkia keelele orienteeritud slovaki keele õigekirjareeglid.
Viimane tähelepanuväärne õigekeelsusreform, tänapäeva slovaki keele ortograafia pärineb sellest ajast
Tšehhoslovakkia lõhenemine: tšehhikeelne ajakirjandus jääb Slovakkias olulisele kohale
Standardse slovaki keele käsiraamatud ja muud keelelised allikad saadaval elektrooniliselt
Tänapäevase slovaki keele ortograafia uhkeldab suurima arvu tähtedega Euroopa keelte seas, mis kasutavad ladina tähestikku - 46-ga. Slovaki tähestik kasutab palju diakriitilisi märke ja seal on mitu unikaalset tähte. Ľ/ľ ja Ĺ/ĺ (L mäkčeň´iga ja l akuudiga) on unikaalsed slovaki tähed, tähed Ď/ď ja Ť/ť on unikaalsed slovaki ja tšehhi keeles ning poleks turkmeenid 1995. aasta reformi käigus adopteerinud Ň/ň-i, oleks ka see täht, mis leidub üksnes slovaki ja tšehhi tähestikus.
Kirjapildis näeb mäkčeň huvitav välja - sel on sageli kiilu kuju, mis tehakse tähe kohale (ˇ), aga ď, ť, ľ ja Ľ puhul näeb see välja peaaegu nagu apostroof tähest paremal pool. See on lihtsalt variatsioon ja diakriitiline märk on tegelikult mäkčeň, nagu see käekirjas kirjutatuna välja näeb. Et need tähed leiduvad üksnes slovaki ja tšehhi tähestikus, siis seda probleemi välismaal enamasti ei tunta. Tagajärjena ajavad välismaalased, kes kasutavad tihti apostroofe, neid segi.
Digraafe (ch, dz, dž) peetakse omaette tähtedeks. Ikkagi on need tähed pigem ebaveenvad - vertikaalselt kirjutades hõivavad nad kaks täheruumi, aga ristsõnades hõivab "ch" tavaliselt ühe tähekoha, "dz" ja "dž" seevastu kord nii, kord naa. Suurtähtedena on neil kaks kuju - CH ja Ch, DZ ja Dz, DŽ ja Dž sõltuvalt sellest, mis neile järgneb.
Slovaki ja tšehhi keele lähedus on üldteada. Üht osates saab teisest aru, seda võrreldakse itaalia ja napoli, portugali ja galeegi, norra ja rootsi ning teiste sarnaste keelte vastastikku mõistetavusega. Keeled erinevad ehk rohkem kui serbia ja horvaadi või Suurbritannia ja Ameerika inglise keel, aga vähem kui saksa keel hollandi keelest või vene keel ukraina keelest. Slovaki keelele on lähedane veel poola keel, nende keelte vahe on küll suurem ja üht osates saab teisest aru piiratud ulatuses.
Tšehhi murded lähevad sujuvalt üle Ida-Slovakkia murreteks, üleminekumurretega russiini (Lemko) ja poola keeleks (Góral). Need lääne- ja idaslaavi keelte murded on kõik arusaadavad, kui üht osata, ja neid võib klassifitseerida kui osa põhjaslaavi murdekontiinumist. Kui kujutletav reisija alustaks teed läänepoolseimast tšehhi linnast (Aš) ja peatuks igas teelejäävas külas, märkaks ta kohalike murrete väikest erinevust, aga need jääks ikka sarnaseks. Niimoodi võiks reisija jõuda välja Vladivostokki, leidmata reisil selget lingvistilist piiri. Samas on idapoolseim ja läänepoolseim keel väga erinevad.
Slovaki keeles luuakse uusi sõnu ülekaalukalt afiksite abil - sõnatuletus, ja keelde tungivad ka (peamiselt inglise) laensõnad.
Slovaki keel kasutab palju afikseid. Need võivad muuta sõna tähendust, näiteks:
Mitmekeelne veebileht slovaki keele õppimiseks: http://slovake.eu