Itaalia keele mõju

Itaalia keel on Itaalia ja Euroopa Liidu ametlik keel ning vähemuskeel kahes Euroopa Liidu liikmesriigis. See on kõrvuti saksa, inglise ja prantsuse keelega üks selle liidu suurimaid keeli. Itaalia keel ei ole rahvusvahelise suhtluse keel nagu inglise, prantsuse või hispaania keel, kuid see on laialt kasutusel Vahemere maades ja üks populaarsemaid võõrkeeli, mida üle maailma õpitakse. Itaalia keelt on hädasti vaja osata kunstiajaloolastel ja muusikutel, eriti mis puudutab ooperit. Rahvusvahelises gastronoomias on see tähtis üle maailma. Itaalia keel on mõjutanud peaaegu kõiki maailma keeli, eriti mainitud aladel. Sõnad ja väljendid sfumato, fresco, villa (kunst ja arhitektuur), concerto, ballerina, allegro, baritone (muusika), motto, novel, notturno (kirjandus) või spaghetti, espresso, pizza, pasta, aga ka zero, lava, volcano ja neutrino (teadus) on vaid tuhandik neist, mis on jõudnud kõigisse Euroopa keeltesse. See räägib midagi itaalia kultuuri peaaegu absoluutsest domineerimisest Euroopa ajaloos alates Rooma ajast ja renessansist tänapäevani välja. Prantsuse keel on laenanud itaalia keelest ligi 3000 sõna. Prantsusmaal, Horvaatias ja Sloveenias kõneldavad murded on sügavalt itaalia keelest mõjutatud ning malta keel on itaalia keele sõnu tulvil. Me ei peaks unustama, et itaalia keel on Vatikani ja kogu katoliikliku maailma ametlik keel.

Grammatika

Itaalia keelest on kadunud käändelõpud, välja arvatud isikuliste asesõnade puhul: (io, me – mina) ja keeles on kaks grammatilist sugu, mis ühilduvad artiklite, adjektiivide ja nimisõnadega. Soole osutatakse kas artikli või sõnalõpuga: un ragazzo buono (hea poiss), una ragazza buona (hea tüdruk). Käänet näitavad vaid isikulised asesõnad. Artikli muutelõpule on tüüpiline, et see sulab kokku eessõnaga: del, dello, dell‘, dei, degli, della, delle etc.

Itaallased väldivad sõnamoodustuses liitsõnu. Tavaline sõnajärg on SVO ja omadussõnad asuvad nimisõna järel: una casa grande (suur maja).

Verbide muutelõpud sõltuvad isikust ja arvust ning ühilduvad alusega. Itaalia keeles on palju ebaregulaarseid verbe. Regulaarsed verbid jaotatakse kolme (nelja) pöördkonda sõltuvalt infinitiivi lõpust (-are, -ere, ire, -isco: parlare, credere, partire, finire, finisco). Anname siin ülevaate esimesse pöördkonda kuuluva regulaarse verbi pööramisest:

Itaalia murded ja keeled Itaalias

Itaalia on lingvistiliselt tegelikult mitmekesisem kui muud romaani keeli kõnelevad maad. Standardne itaalia keel seisab mitmes mõttes lähemal hispaania või portugali keelele kui piemonte või naapoli keelele. Piemonte murded on paljude tunnuste poolest lähemal provanssaali ja prantsuse kui itaalia keelele. Teised peamised kohalikud keeled - veneetsia, emiliano, romagnolo, lombardia, genova-liguuria, naapoli, sitsiilia - on iseseisvalt arenenud vulgaarladina keelest ja on seega ladina keele, mitte toskaana itaalia keele murded, viimane on standardse itaalia keele alus. Seetõttu on õigem rääkida pigem Itaalia keeltest kui itaalia keele murretest, sest kõigil neil kohalikel keeltel on dialektid ning mõnel neist kirjalik vorm ja sageli rikas kirjandus.

Toskaana keelt peetakse siiani "puhtaimaks" kõigist itaalia dialektidest, sest see on originaalse ehk klassikalise ladina keelega kõige sarnasem. Kõige mõjukamat tänapäeva keelevormi kutsutakse tihti Lingua toscana in bocca Romana: toskaana keel roomlase suus. Igatahes laienes alles 19. sajandi lõpul haritud toskaanalaste keel uue rahvuse keeleks. Itaalia ühinemisel aastal 1861 ei olnud suur mõju mitte ainult poliitilisel areenil, vaid see tõi kaasa ka märkimisväärse sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise ümbersünni. Seoses kohustusliku kooliharidusega tõusis kirjaoskuse tase ja paljud hülgasid oma kodupaiga murde, et hakata rahvuskeelt rääkima, või edendasid kohalikku värvikat standardkeele (Italiano popolare) dialekti.

Allikas: Wikimedia Commons