Sissejuhatus

Keele rajas Ludwig Lazar Zamenhof, kes lõi Euroopa keelte baasil grammatika, kus on võimalikult vähe erandeid. Sõnavara põhineb peamiselt romaani keeltel, kuigi on ka saksa ja teiste keelte sõnu. Uus keel, esimene õpik, mis ilmus 1887, tõmbas ligi rääkijaid ja algas normaalne keele arengu protsess nende seas, kes kasutasid seda paljudel aladel ja lõid kultuuri, mis on selle keelega seotud. Kaks aastakümmet hiljem olid sündinud esimesed lapsed, kes rääkisid vanematega esperanto keelt, nemad olid esimesed, kellele see keel oli emakeel. Sellepärast võib öelda, et see keel loodi rahvusvahelise suhtlemise eesmärgil, hiljem aga muutus kreoolkeeleks ja on praegu esperanto keele rääkijate diasporaa keel.

Esperanto keel loodi indoeuroopa keelte baasil, kuid pidi olema lihtsalt õpitav. Seepärast on grammatika aglutineeriv, mis on iseloomulik turgi ja soome-ugri keeltele, ja keel sügavamal tasandil isoleeriv nagu mandariini hiina ja vietnami keel. See tähendab, et morfeeme saab kasutada nagu iseseisvaid sõnu. Keelel on absoluutselt reeglipärane grammatika ja see lubab luua suure hulga sõnu, liites sõnajuurele afikseid, mida on ligi nelikümmend (näiteks juurest san- (terve) on võimalik luua selliseid sõnu: malsana (“haige”), malsanulo (“haige inimene”), gemalsanuloj (“mõlemast soost haige inimene”), malsanulejo (“haigla”), sanigilo (“meditsiin”), saniĝinto (“paranenud isik”), sanigejo (“koht, kus ravitakse”), malsaneto (“tühine tõbi”), malsanego (“kaugelearenenud haigus”), malsanegulo (“väga haige isik”), sanstato (“tervislik seisund”), sansento (“tervise tunne”), sanlimo (“tervise limiit”), malsankaŭzanto (“patogeen”), kontraŭmalsanterapio (“teraapia haiguste vastu”)…). Kõne peamistel osadel (nimisõnad, tegusõnad, adjektiivid ja adverbid) on kindlad lõpud, mis on neile iseloomulikud. Reeglipärasus muudab selle õppimise väga lihtsaks ja selle suur võime luua uusi sõnu teeb sellest ühe produktiivsema keele potentsiaalselt piiramatu sõnade arvuga. See suudab väljendada kõiki uusi ideid. Näiteks on võimalik kirjutada romaan väljamõeldud lauakujulistest marslastest ja nimetada neid {i}tablo{/i} (“laud”), tablino (“naissoost laud”), tablido (“laua järeltulija”)… Võime ette kujutada sekselu lihtsustavat seadet ja nimetada seda sekssimpligilo (“seksilihtsustaja”), tagurpidi kõndivat inimest (inversmarŝanto, “tagurpidi kõndija”), dogmatismiravimit (maldogmigilo, “undogmatizer”) etc.

Ajalugu

Grammatika

Kõik nimisõnad lõpevad -o-ga: tabl-o (laud), lamp-o (lamp), hom-o (mees).

Kõik adjektiivid lõpevad -a-ga: bela (ilus), granda (tore), malgranda (väike).

Kõik infinitiivi tegusõnad lõpevad -i-ga: havi (omama), iri (minema).

Oleviku ajavormis lõpevad need -as-iga: mi manĝas (ma söön), li manĝas (ta sööb), ili estas (nad on), mi estas (mina olen), ŝi estas (tema on).

Minevikuvormi lõpp on -is. Mõned näited: li lernis (ta õppis), ili estis (nad olid), homo estis (mees oli), li manĝis (ta sõi).

Lõpp -os märgib tulevikku: mi lernos (ma hakkan õppima), Marko sidos (Marko hakkab istuma).

Lisaks nominatiivile on ka akusatiivi lõpp, mida kasutatakse nimisõnade, adjektiivide ja asesõnadega ainsuses ja mitmuses: -n Mi vidas aŭton. Aŭton mi vidas. (Ma näen autot.)

Tänu akusatiivile on sõnajärg vaba.

Nimisõnade ja omadussõnade mitmus moodustatakse lõpu -j lisamisega -o või -a lõpule: libro (raamat), libroj (raamatud).

Prefikseid ja sufikseid, mis aitavad uusi sõnu luua, on umbes nelikümmend. Enam levinumate seas on prefiks mal-, mis muudab sõna tähenduse vastupidiseks. Nii saab sõnast bona (hea) malbona (halb) ja bela (ilus) malbela (kole).

Sufiks -ul tähendab "isikut", nii et grandnazulo = laia ninaga isik. Sufiks -in loob naissoo vorme, näiteks grandnazulinoj (laia ninaga naine).