Kirjasüsteem ja hääldus

Taani tähestikus on 29 tähte, nende hulgas mitte-ladina æ, ø, å lõpus. "Y" on täpitähe ü asemel, q, w, x-i kasutatakse üksnes võõrsõnades. Æ ja ø on iseenesest küllalt spetsiifilised (vastavad ä-le ja ö-le mõnes teises keeles), aga "ringiga a" (bolle-å) kinnitab tõepoolest, et taani keel kuulub skandinaavia keelte hulka.

Raske öelda, millal muutus viikingite vana norra keel taani keeleks, aga maailma vanima monarhiana võib Taani uhke olla 54 kuninga (tänapäeval kuningannade) katkematu valitsemise üle, kellest igaüks kõneles veidi rohkem taani keelt (ja mõned, paraku, alamsaksa). Esimese ametliku kuninga, Gorm den Gamle (Gorm Vana) poeg või pigem tema müürsepp kasutas ruunikirja, et avaldada austust oma vanematele (ja iseendale) kuulsatel Jellingi kividel umbes 1050 aastat tagasi:

haraltr (Harald) * kunukR (kuningas) * baþ (küsitud ) * kaurua (nikerdama) * kubl (mälestuskivi) * þausi * aft (pärast) * kurm faþur sin (Gorm isa tema) * auk aft (ja pärast) * þąurui (Thyra) * muþur (ema) * sina (tema) * sa (see) haraltr (Harald) * ias (kes) * sąR (tema ise) * uan (võitis) * tanmaurk ala (Kogu Taani) * auk nuruiak (ja Norra) * auk tani karþi kristną (ja ristis taanlased)

Taani häälikusüsteem on tugevalt kaldu vokaalide poole. Konsonante on 17, lühikesi vokaale 15, pikki 12 ja diftonge 25.. Kuulus näide on lause æ ø i æ å, mis tähendab läänemurdes "saar jões". Konsonante kasutatakse sageli üksnes vokaalide tooni või pikkuse muutmiseks ja neid ei hääldatagi. Seega on 'g' hääldamatu sõnas kugle ([ku:le], 'gloobus') ja moodustab diftongi sõnas mig ([mai], 'mina'). Kõige erilisem taani keele häälik on kõrisulghäälik, nagu araabia keeles, aga kuuldav enamasti vaid kui mingi kriiksuv heli. Kõrisulghäälik vastab rootsi keele tooniaktsendile ja võib olla ainus tunnus, mis eristab kaht sõna, näiteks hun ([hun], 'tema') ja hund ([hun'], 'koer'). Kõrisulghäälikut ei märgita kirjas, sellepärast on seda keerukas õppida ja selle järgi saab kergesti aru, kas taani keel on rääkija emakeel. Veel üks taani keele väga eriline tunnus on sõna "jah", mille hääldamisel hingatakse sisse: ja. Seda kasutab kuulaja vestluses kui toetavat sõna, et väljendada tähelepanu, nõusolekut ja kaastunnet. Naised kasutavad seda palju sagedamini kui mehed, ja vahel öeldakse sisse hingates isegi lühikesi lauseid.