horvaatia
Hrvatski jezik
Hrvatski jezik
4,4 miljonit
Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia (üks seitsmest Vojvodina ametlikust keelest), EL
Montenegro, Ungari, Austria, Itaalia, Rumeenia
Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa ja teised Euroopa Liidu lääneriigid, Argentina, USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa
Horvaatia keel seisab väga lähedal serbia, bosnia ja montenegro keelele. Horvaatia keel arenes kirjakeeleks 15. sajandil paljude kohalike variantidena ja omandas oma praeguse kuju (väikeste erinevustega) 19. sajandil.
19. sajandil toimus tugev liikumine ühise lõunaslaavi keele eest. Selle mõju tõttu muutusid serbia ja horvaadi kirjakeel keel väga sarnaseks ja seetõttu arvasid paljud suurema osa 20. sajandi jooksul, et eksisteerib üks, serbohorvaadi keel. Teised arvasid, et eksisteerib kaks eraldi keelt (horvaadi ja serbia). Montenegro keelt võib tema intellektuaalse ja erialase sõnavara tõttu pidada serbia keele variandiks, kuigi tal on palju iseloomulikke tunnusjooni. Keerukas on öelda, mida kujutab endast bosnia kirjakeel, kuid on selge, et see positsioneerub serbia ja horvaadi keele vahele ja tal on mitu varianti; samuti on see lähedasim montenegro keelele. Igal juhul suhtlevad nende nelja keele kõnelejad omavahel tõlgi abita. Tõsised raskused ilmnevad erialases keeles peaaegu igal alal. Horvaatlased ja serblased mõistavad vaevalt teineteist, kõneldes matemaatikast, bioloogiast, seadusandlusest või isegi kokandusest, kui nad ei ole teiste sõnavara ära õppinud. Tuleb ka märkida, et erinevused puudutavad kirjapilti: serbia ja montenegro keelt võib kirjutada nii ladina tähestikus kui ka kirillitsas, sel ajal kui horvaadi ja bosnia keelt kirjutatakse üksnes ladina tähestikus.
Slaavi keeled jagunevad kolmeks alarühmaks: lääneslaavi keeled (poola, tšehhi, slovaki, sorbi, kašuubi, slovintsi), idaslaavi keeled (ukraina, valgevene, vene ja russiini) ja lõunaslaavi keeled (sloveeni, horvaatia, serbia, montenegro, bosnia, makedoonia ja bulgaaria).
Baška tahvel (Baščanska ploča) dateeritakse ligikaudu aastasse 1100
Horvaatia keeleala jaguneb kolmeks murdepiirkonnaks: Štokaavia, Kajkaavia ja Čakaavia. Kõigis murretes, peamiselt aga štokaavia murdes, on arenenud kirjakeel, viimast kasutati baasina standardkeele loomisel.
Allikas: Wikimedia Commons
Horvaadi keelt kirjutatakse ladina tähestikus, kuigi Horvaatia hertsogkonna algusaegadel kirjutati seda glagolitsas, see tähestik loodi spetsiaalselt slaavi keeltele, või nn Lääne kirillitsas (bosančica). Mõnd aega kasutati kolme tähestikku regiooniti paralleelselt, vahel ka ühes ja samas piirkonnas. Viimaks jäi alles üksnes ladina tähestik. Praegu kehtiv ortograafia on foneetiline, näiteks hääldatakse üht ja sama tähte alati ühtemoodi. Horvaadi keeles on 27 tähte: ladina tähed, v.a x, y ja q, lisaks č, ć, đ, š ja ž. On veel kolm foneemi, mis kirjutatakse kahe tähega, lj, nj ja dž.
Horvaadikeelse teksti lugemine on seetõttu väga lihtne. Ainus probleem on rõhk, sest rõhk võib olla igal silbil (välja arvatud viimane), ning vale rõhuasetus võib sõna tähendust täielikult muuta. Siiski ei ole see nii toonikõrguse puhul (horvaadi keeles on neli toonikõrgust, mis sarnanevad hiina keele toonidega; kaks langevat ja kaks tõusvat, ning kõik võivad olla pikad või lühikesed). Näiteks lauses “Gore gore gore gore” on neli näivalt identset sõna, aga tänu erinevale toonikõrgusele on neil neli erinevat tähendust: "Mäed põlevad tipu poole valusamalt."
Üldiselt võib öelda, et horvaadi keele nagu kõigi slaavi keelte grammatika on väga kompleksne. Keeles on kaks arvu (ainsus ja mitmus), mõlemas seitse käänet (nominatiiv, genitiiv, daativ, akusatiiv, vokatiiv, lokatiiv ja instrumentaal), ja kõik see tuleb kombineerida kolme sooga (mees-, nais- ja kesksugu); nimisõna vormi teadmiseks tuleb arvesse võtta seitse käänet, kaks arvu ja kolm sugu, nii et teoreetiliselt on olemas 42 võimalikku vormi. Verbidel on seitse aega (olevik, tulevik I, tulevik II, lihtminevik/aorist, täisminevik ja enneminevik) ja kaks arvu (ainsus ja mitmus). On kolm isikut (mina, sina, tema ainsuses, mitmuses meie, teie nemad). Verbidel on ka kaks aspekti (perfektiivne ja imperfektiivne) ja iga verbi aspekt tuleb ära õppida, kuna see muudab valitavat pöördkonda: näiteks skočiti (“hüppama”) ja skakati (“hüppama korduvalt”).
Lisaks on paljud enamlevinud verbid ebareeglipärased ja neil on oma muutelõpud. Eripärad puudutavad ka häälikumuutusi sõna sees (assibilatsioon, palatalisatsioon jne). Nagu nimisõnad, on keerukad ka omadus- ja asesõnad. Omadussõnad võivad samuti olla definiitsed või indefiniitsed.
Tegusõna pööramise näited:
Ainsus | Mitmus | |
---|---|---|
1. isik |
idem
ma lähen |
idemo
me läheme |
2. isik |
ideš
sa lähed |
idete
te lähete |
3. isik |
ide
ta läheb |
idu
nad lähevad |
Ainsus | Mitmus | |
---|---|---|
1. isik |
pođoh
ma läksin |
pođosmo
me läksime |
2. isik |
pođe
sa läksid |
pođoste
te läksite |
3. isik |
pođe
ta läks |
pođoše
nad läksid |
Ainsus | Mitmus | |
---|---|---|
1. isik |
išao sam
ma läksin - meessoost išla sam ma läksin - naissoost |
išli smo
me läksime - meessoost išle smo me läksime - naissoost |
2. isik |
išao si /išla si
sa läksid mees-/naissoost |
išli ste/išle ste
te läksite - mees-/naissoost |
3. isik |
išao je/išla je
ta läks |
išli su/išle su
nad läksid - mees-/naissoost |
On ka pluskvamperfekt ja samuti kaks tulevikuaega (I ja II).
Ainsus | Mitmus | |
---|---|---|
Nominatiiv |
stol
laud |
stolovi
lauad |
Genitiiv |
stola
lauast |
stolova
laudadest |
Daativ |
stolu
lauale |
stolovima
laudadele |
Akusatiiv |
stol
laud |
stolove
lauad |
Vokatiiv |
stole
laud! |
stolovi
lauad! |
Lokatiiv |
o stolu
lauast |
o stolovima
laudadest |
Instrumentaal |
stolom
lauaga |
stolovima
laudadega |
Igal nimisõnal on sugu (mees-, nais-, kesksugu). Ülal on toodud meessoost nimisõnade näited. Nais- ja kesksoo lõpud on teistsugused. Kui õpid nimisõna, tuleb õppida ära ka see, mis soost sõna on (nagu saksa keeles).
Horvaadi keeles kasutatakse mõnes sõnas kaashäälikut R vokaalina, näiteks smrt (“surm”), krv (“veri”), brv (“väike sild”) etc. Leidub viie või kuue järjestikuse konsonandiga sõnu, kus puuduvad vokaalid, näiteks smrtno (“surelik”), stvrdnuti (“paatuma”)…
Horvaadi keeles on tegelikult 31 foneemi, sest diftong (hääldatakse ie või iē) kirjutatakse je või ije.