Lingvistiline tüpoloogia uurib ja klassifitseerib keeli nende mitmesuguste tunnuste järgi. Tüpoloogia võimaldab klassifitseerida keeli suurematesse rühmadesse vastavalt hääldusele, morfoloogiale ja sõnajärjele. Mõningaid tunnusjooni võib leida üle kogu maailma keeltes, mis ei ole sugulaskeeled. Üksnes see tõsiasi, et kahel keelel on sarnane tunnusjoon, ei tähenda veel, et nad on sugulaskeeled.

Sõnajärjekord

Kõige tavalisem on klassifitseerida keeli selle järgi, kuidas nad tavaliselt järjestavad aluse (S), öeldise (V) ja sihitise (O) sellistes lausetes nagu "kass sööb hiirt".

SVO ("Kass sööb hiirt")

SOV ("Kass hiirt sööb")

VSO ("Sööb kass hiirt")

OSV ("Hiirt kass sööb")

OVS ("Hiirt sööb kass")

VOS ("Sööb hiirt kass")

Inglise keel on SVO-keel, sest iga muu sõnajärg on ebakorrektne või muudab peamist tähendust ("The mouse eats the cat" tähendab midagi hoopis muud (hiir sööb kassi)). Mõnes muus keeles, näiteks vene keeles oleks kõik need laused korrektsed, kuigi üks sõnajärg oleks palju tavapärasem kui teised (praegusel juhul SVO). Mõnes keeles sõltub sõnajärg mitmesugustest parameetritest. Prantsuse keel on enamasti SVO-keel, aga sel juhul SOV, kui sihitis on asesõna.

Tavalisimad sõnajärjed on SVO (inglise, indoneesia, hiina, hispaania ja veel tuhanded keeled) ning SOV (jaapani, pärsia, hindi, türgi ja veel paljud keeled). Ebatavalisem on VSO (standardne araabia keel ja iiri keel). Kolme ülejäänud võimalikku sõnajärge, milles sihitis on aluse ees, kasutab vähem kui 5% maailma keeltest. Naljakas, et Yoda kasutab OSV sõnajärge: Jõudu sul jätkub, aga kui 900-aastaseks saad, nii hea sa välja ei näe.

Toonid ja rõhk

Mõned keeled kasutavad tähenduse eristamiseks toone. Üheks parimaks näiteks on mandariini hiina keel, mis kasutab nelja helikõrgust. Näiteks sī (kõrge toon) tähendab "mõte", sì (langeva tooniga) "neli" ja sǐ (madalale langeva ja tõusva tooniga) tähendab "surm". Toone kasutavad paljud Ida-Aasia keeled (teised keeled Hiinas, birma, tai ja vietnami keel teiste seas), kuid seda leidub ka Aafrikas (joruba) ja Ameerikas (navajo).

Keeltel, milles ei ole toone, on tavaliselt rõhk (üht silpi hääldatakse tugevamalt kui teisi). Mõnes keeles langeb sõnarõhk alati samale silbile (ungari keeles esimesele, prantsuse keeles viimasele), kuid teistes keeltes on rõhk oluline ja seda kasutatakse sõnade eristamiseks. Sellised keeled on inglise ja vene keel: “increase” on nimisõna, “increase” samas tegusõna, ja vene keeles tähendab “muka” "jahu", “muka” aga piinamist.

Isoleerivad ja sünteetilised keeled

Keeli saab klassifitseerida ka selle põhjal, kuidas nad tähistavad grammatilisi funktsioone. Isoleerivates keeltes, näiteks hiina keeles, koosnevad sõnad enamasti ühest morfeemist (lingvistilisest tähendust kandvast ühikust), samal ajal võivad sõnad sünteetilistes keeltes koosneda mitmest morfeemist. Inglise keel on veidi sünteetiline (sõna lõppu lisatakse mitmuse näitamiseks sufiks books), samas on näiteks ladina keeles palju muutelõppe. Mõningaid keeli nimetatakse polüsünteetilisteks (näiteks inuktituti keel, mida räägivad inuitid), sest neis keeltes on palju tuletusliiteid, lõppe ja tunnuseid. Sellise keele üks sõna võib vastata teise keele tervele lausele.

Sünteetilisi keeli võib jagada flekteerivateks ja aglutineerivateks. Aglutineerivates keeltes on igal morfeemil enamasti eraldi ülesanne ja sõna võib koosneda paljudest morfeemidest. Aglutineeriva keele heaks näiteks on türgi keel. Sõna evlerimde tähendab "minu majades" ning on moodustatud järgmistest morfeemidest: ev (maja), -ler (mitmus), -im (minu) ja -de (sees). Flekteerivates keeltes võivad afiksite funktsioonid kombineeruda. Hispaania keele sõnas habló ("ta rääkis") näitab -ó ühekorraga nii minevikku kui ka ainsuse kolmandat isikut.

Nende kategooriate piirjooned pole üheselt selged ning keeled sobituvad harva perfektselt ühe kategooria alla.