Morfoloogia on keeleteaduse haru, mis käsitleb sõnade välist vormi ja seda, kuidas see seostub sõnade tähendusega.

Enamik inimesi mõtleb keelest kui sõnadest, aga sõnad ei ole morfoloogilise analüüsi peamine objekt. Selle asemel on keeleteadlased enam huvitatud morfeemidest, mida võib defineerida kas kui väiksemaid tähendust kandvaid üksusi keele grammatikas või kui "kõige väiksemaid funktsionaalseid sõnu moodustavaid üksusi". Mõlemad lähenemised peavad neid väikseimaiks sõnu moodustavaiks üksusteks keele grammatikas.

Iga sõna sisaldab vähemalt ühte morfeemi ja mõni sõna palju rohkem. Näiteks esperanto sõna plimalboniĝintus (tegusõna, mis tähendab "oleks võinud halvemini minna") koosneb kuuest morfeemist.

Seda võib tunduda palju, aga mõne keele sõnad võivad koosneda palju enamatest morfeemidest.

Morfeemid võivad olla vabad, esinedes sel juhul iseseisva sõnavormina nagu cat (kass) inglise keeles või kot poola keeles, või seotud, mis tähendab, et nad saavad esineda samas sõnas ainult koos teiste morfeemidega. Inglise ja poola keele mitmuse lõpud -s ja -y on seotud morfeemid.

See, millised morfeemid on seotud ja millised vabad, sõltub keelest. Hispaania sõna gato (kass) sisaldab kahte seotud morfeemi gat- ja -o, viimane on meessoo tunnus. Kui asendada see -a-ga, saame emase kassi:

Esperanto keeles on kass kato, mis koosneb kahest morfeemist, tüvest kat- ja -o-st, mis kuulub kõigi üldnimede juurde.

Morfeemid ei ole alati ühes ja samas vormis. Ühe ja sama morfeemi variante nimetatakse allomorfideks. Sõna kass on ungari keeles macska. Mitmuse lõpu -k ette võib lisada viimase vokaali muutuse, seega on macska ja macská- ühe ja sama morfeemi allomorfid: macska + k = macskák.

Sõnaliigid

Igas keeles saab sõnu liigitada vastavalt nende ülesandele lauses, neid sõnagruppe nimetatakse sõnaklassideks või sõnaliikideks.

Kaks ainsat sõnaliiki, mis on olemas igas keeles, on nimisõnad ja tegusõnad. Kummalgi on palju alaliike.

Nimisõnade hulka kuuluvad:

• üldnimed: nimisõna, mis tähistab olendite, esemete ja nähtuste liiki: koer, maja, sõprus
• pärisnimed: kindlate inimeste, loomade või paikade nimed: John, Spot, Berliin
• isikulised asesõnad: osutavad inimestele kui lause rääkijale mina, kuulajale sina või teemale nemad
• näitavad asesõnad osutavad millelegi, mis asub lähedal (seei) või eemal (too)

On ka teisi asesõnade liike: küsivad (kes, mis), eitavad (mitte keegi), siduvad (kes, missugune, see) ja umbmäärased (keegi, miski).

Kõige olulisem, mille järgi verbe eristatakse, on see, kas nad on leksikaalsed või abitegusõnad. Esimesed osutavad sellele, mida keegi teeb, näiteks ujuma, rääkima või mõtlema. Abitegusõnadel on grammatiline tähendus, see tähendab, neid kasutatakse koos leksikaalsete verbidega, enamasti selleks, et näidata kindlat aega või tegumoodi. Näiteks is walking (kõnnib ingl k), had gone (oli läinud ingl k).

Adjektiivid kirjeldavad omadusi ja võivad funktsioneerida eraldi sõnaliigina (nagu paljudes Euroopa keeltes) või neid võib ka pidada nimisõnade või tegusõnade alaliigiks.

Enamikus Euroopa keeltes on adjektiivid tihedalt seotud nimisõnadega ja selle tulemusel väljendavad samu kategooriaid kui nimisõnad (nagu näiteks arv, sugu ja kääne). Mõnes, näiteks jaapani keeles, on nad verbide alaliik ja väljendavad verbidele omaseid kategooriaid, näiteks aega.

Teised olulised sõnaliigid on sidesõnad, mis seovad sõnu või lauseid, määrsõnad, mis varieerivad mitmesuguseid lauseosi, ja kaassõnad , mis osutavad kohale või muule suhtele nimisõna ja verbi vahel.

Kuidas sõnu muudetakse

Morfoloogilised protsessid saab jagada kahte kategooriasse. Muutelõpud ei muuda sõna põhitähendust. Seevastu näitavad nad sõna grammatilist funktsiooni. Sõna kõigi grammatiliste vormide hulka võib nimetada paradigmaks. Siin on esperantokeelse sõna nimi (nomo) paradigma, millel on kaks arvu (ainsus ja mitmus) ning kaks käänet (nominatiiv ja akusatiiv).

Keelt emakeelena kõnelejad paradigmadele ei mõtle (mis üllatab tinti vastavat keelt võõrkeelena rääkijat). Samas on paradigmad kasulik tööriist, et keelt kirjeldada ja õppida. Otstarbekohane viis osutada sõna kõigile grammatilistele vormidele on lekseem (ehk leksikaalne sõna).Neli esperantokeelset sõna paradigmas kuuluvad samasse lekseemi nomo.

Tuletamisel muudetakse sõnu kahte moodi. Üks tüüp võib muuta kõneüksust, kuhu sõna kuulub (muutes näiteks nimisõna tegu- või omadussõnaks, omadussõna nimi- või määrsõnaks või tegusõna nimisõnaks). Poola keeles on nimisõna pytanie (küsimus) tuletatud tegusõnast pytać (küsima). Lõpp -nie lisatakse sõnatüvele pyta-.

Teine sõnatuletuse (derivatsiooni) tüüp ei muuda sõnaliiki, vaid tähendust, mille tagajärjeks on uus lekseem. Kui saksa keeles lisada tegusõnale sprechen (rääkima) aus- (välja), muutub sõna tähendus (hääldama).

Enamik morfoloogilisi muutusi viiakse läbi afiksite abil, mis on sõnatüvele lisatavad seotud morfeemid. Tavalisimad afiksid on prefiksid (eesliited), mis lisatakse sõnatüve ette, ja sufiksid (järelliited), mis lisatakse tüve lõppu.

Sõnu on sobiv vaadelda kui sõnatüvesid ja sõnajuuri. Sõnajuur on sõnatüvi, millele ei ole liidetud teisi tüvesid ega tuletusliiteid. Tüvi on sõnajuur, millele on liidetud derivatsiooniafikseid ja võimalik, et ka käände- või pöördelõpp. Näiteks inglise keele sõna alphabet on ühekorraga nii juur kui ka tüvi. Sõnal alphabetize on sama juur, aga sõnatüvi on nüüd alphabetize, sest on lisatud derivatsioonisufiks -ize, mis muudab selle sõna tegusõnaks.

Fleksioonisufiksid, näiteks -d, mis näitab minevikku, või -ing, mis osutab oleviku kesksõnale, lisatakse antud sõnatüvele alphabetized ja alphabetizing.

Samamoodi võib analüüsida poola keele sõna przeczytam (ma loen (selle kõik läbi)). See põhineb sõnajuurel czyta- (lugema), millele on lisatud derivatsiooniprefiks prze- (läbi), et sõnatüveks saaks przeczyta- (läbi lugema, kõike lugema). Viimaks on lisatud muutelõpp -m (ainsuse esimene isik).

Prefiksid ja sufiksid on lineaarse morfoloogia näited (morfeemid lisatakse lineaarses järjekorras). Mittelineaarse morfoloogia korral algab uus morfeem enne eelmise lõppu.

Tsirkumfiks koosneb kahest osast, mis esinevad erinevas kohas. Saksa keeles moodustatakse paljud mineviku kesksõnad tsirkumfiksi ge- -t abil, näiteks gesagt (öelnud):

Infiks (siseliide) esineb morfeemi sees ehk teisisõnu katkestab selle. Tagalogi keeles, mis on Filipiinide lingua franca, on sõnajuur sulat, mis tähendab kirjutama. Infiks -um- muudab selle finiitseks verbiks, mis keskendab tähelepanu alusele. Niisiis tähendab sumulat (keegi) kirjutab.

Vokaalivaheldus ehk ablaut on sõnajuure foneemimuutus, mille puhul ei lisata muid elemente. Euroopa keeltest on saksa keeles hulk verbe, milIe minevikuvormis muutub vokaal. Inglise keeles moodustatakse minevikuaegu ja mineviku kesksõna sageli sõnajuure vokaali muutmisega, näiteks swim (ujuma), mis muutub swam-iks (ujus).

Üht keerulisemat tüüpi morfoloogiat esindab transfiks, mis esineb sõnajuures. Malta keeles on osal adjektiividel täiesti erinevad, kuid seotud vormid vastavalt soole. Nende adjektiivide puhul on meessoo vorm vCCvC (v = vokaal, C = konsonant), naissoo vorm on CvCCa.

Teised morfoloogiliste konstruktsioonide tüübid hõlmavad liitsõnu, kus mitu sõnajuurt moodustavad uue tüve. Saksa keeles on keeleteadus Sprachwissenschaft, liitsõna, mis on loodud sõnajuurtest Sprache (keel) ja Wissenschaft (teadus).

Osa keeli eelistab uute sõnade loomisel just liitsõnu, teised keeled aga muid meetodeid, näiteks nimisõna teisendamist prepositsioonilise fraasi abil. Kohviveski on liitsõna saksa keeles Kaffemühle ja ungari keeles kavédaraló, nimisõna pluss prepositsiooniline fraas prantsuse moulin à café ja poola keeles młynek do kawy.

Reduplikatsioon tähendab sõna kordamist, et väljendada mingisugust grammatilist funktsiooni. Indoneesia keeles korratakse nimisõna mitmuse vormide moodustamiseks, näiteks buku (raamat) ja buku-buku (raamatud). Vahel korratakse üksnes sõna osa, näiteks türgi keeles beyaz (valge) ja bembeyaz (väga valge).

Tüvemuutus tähendab sõna täielikku muutmist, et väljendada grammatilist funktsiooni. Sageli pärinevad selle põhjused ajaloost. Hispaania keeles tulenevad verbi minema infinitiiv ja tulevikuajad ladina verbist ire, samal ajal kui olevikuaeg põhineb teisel ladina keele verbil vadere (edasi liikuma).

Morfoloogiliste struktuuride tüpoloogia

Sõltuvalt keelest lisatakse afikseid isemoodi. Vahel viidatakse keelele selle järgi, missugust tüüpi morfoloogiat nad enim kasutavad. Aglutineerivates keeltes väljendatakse erinevaid grammatilisi funktsioone, näiteks isikut, arvu ja käänet, eraldi afiksitega, mis lisatakse tüvele. Näiteks saab türgikeelses sõnas evlerimin (minu majast) eraldada tüve ja kolme sufiksit.

Flekteerivates keeltes kombineeritakse afiksitega erinevaid funktsioone. Tšehhi keeles näitab lõpp -ů mitmust ja samal ajal omastavat käänet. Veelgi enam, kui lisada see nimisõnale dům (maja), muutub tüvevokaal ja saame domů.

Isoleerivad keeled kasutavad palju vähem afikseid kui aglutineerivad või flekteerivad keeled. Grammatiliste suhete väljendamiseks kasutavad need keeled selliste funktsioonide puhul, millele enam morfoloogiale orienteeritud keeled osutavad sageli afiksitega, muudetud sõnajärge või eraldiseisvate sõnade lisamist. Näiteks vietnami keeles väljendatakse aegu partiklite lisamisega verbi ette.

Erinevad keeled muudavad sõnu, et muuta nende funktsiooni, palju rohkematel viisidel, kui siin saaks kirjeldada. Samuti pole morfoloogilised protsessid, nii nagu teised keele aspektid, kunagi päris staatilised ning keele kõnelejad muudavad neid vähehaaval pidevalt. Aja jooksul võib see tuua kaasa suure muutuse keeles.