eesti

Eesti keel

Emakeelena kõnelejate arv

Ligi 1,29 miljonit

Ametlik keel

Eesti, EU

Diasporaa

Rootsis, Soomes, Lätis, Saksamaal, Kanadas, USA-s, Venemaal, Austraalias, Argentinas, Brasiilias, Ühendkuningriigis, Taanis

Tähestik
Tähestik - ladina, 32 tähte

Grammatilised käänded
14

Keelekood
et, est

Keeletüpoloogia
aglutineeriv , liitsõnamoodustus , SVO

Keelkond
Uurali keelkond, soome-ugri haru, läänemeresoome keelte rühm

Murrete arv
2

Pikim sõna

sünnipäevanädalalõpupeopärastlõunaväsimatus

uusaastaöövastuvõtuhommikuidüll

Imelik sõna või lause

Sõnad vähima konsonantide arvuga:

jäääär

kõueöö

ajaja

Pikimad liitsõnad:

kuuuurija istus töööös jääääres

jõeäärne õueaiamaa

Ajalugu

Eesti keel sai alguse 12-13. sajandil kahe või kolme keele segunemise tulemusena, mis eraldusid teistest läänemeresoome murretest muinasaja lõpul. Eesti keele arengut mõjutasid ka germaani, slaavi ja balti keeled.

Murded

Kaks murderühma, mis erinevad teineteisest oluliselt:

Põhja-Eesti murre:
- Kesk-Eesti murded: Keskmurre, Läänemurre, Saarte murre, Idamurre
- Kirde-Eesti murded: Rannikumurre, Alutaguse
Lõuna-Eesti murded: Mulgi, Tartu, Võro murre

Kirjasüsteem ja hääldus

Eesti keeles on sõnarõhk enamasti esimesel silbil (on erandeid: aitäh 'aitäh', sõbranna 'sõbranna', mõned hüüdsõnad: ahah, ohoh – neis on rõhk teisel silbil). Vanematel laensõnadel on rõhk samamoodi esimesel silbil: miljonär, apelsin, pensionär, uutel laensõnadel on rõhk seal kus originaalkeeleski: büroo, psühholoogia, kompuuter.

Vokaale hääldatakse eraldi, reduktsioon puudub. Konsonantidel ja vokaalidel on kolm väldet: koli (1. välde, lühike “о” – “koli”), kooli (2. välde, keskmise pikkusega “о”, “kooli”, genitiiv), kooli (3. välde, pikk “о”, “kooli”).

Kaashäälikud jagatakse vastavalt sellele, kas need on tugevad või nõrgad, mitte selle järgi, kas need on helilised või helitud. Kaashäälik g, b, d, d’ on näiteks helitu, kuid nõrk, mis moodustab kerge sulu, seetõttu kõlab see pigem kui k, p, t, t’. Eesti keele k, p, t, t’ hääldamisel tekib pikem sulg. Sõna lõpus ei muutu konsonandid helituks. Tugevaid ja nõrku sulghäälikuid sõna alguses ei hääldata erinevalt, näiteks sõnad baas ("baas") ja paas ("paas") hääldatakse ühtemoodi. {F}-häälik esineb ainult laensõnades: film, faktor.

Hääldus vastab enamasti kirjapildile.

Grammatika

Eesti keel on flekteeriv-aglutineeriv. Grammatilised vormid konstrueeritakse tunnuste ja lõppude lisamisega sõnatüvele (näiteks mitmuse alalütlev kääne: lauda+de+l (tüvi + mitmuse tunnus + käändelõpp) “laudadel”; foneetiline muutus sõnas leiab aset (laadivaheldus) (lugema “lugema” — loen “loen”). Sõna võib koosneda väga paljudest morfeemidest.

Eesti keeles ei ole sugu ega artikleid, küll aga on naissoo märkimiseks olemas tunnus, näiteks tanárnő (“õpetajanna”), titkárnő (“naissoost sekretär”).

Eesti keeles on 14 käänet. Käändesüsteem põhineb niinimetatud tugeva ja nõrga astme vaheldusel ja nii võib sõna alluda väga suurele muutusele: tuba - ("tuba", nimetav kääne) - toa ("toa", omastav kääne).

Isikulistel asesõnadel on kaks vormi, lühikesed (rõhutud) ja rõhulised.

Eesti keele verbidel puudub aspektikategooria. Grammatilisi aegu on kaks: olevik ja minevik (lihtminevik, täisminevik, enneminevik). Tulevikku väljendatakse kas olevikuvormi abil või lisatakse verbile hakkama “hakkama” (või saama “saama”):

ma kirjutan
ma kirjutan/ ma kirjutan/ ma kirjutan
ma hakkan kirjutama
ma hakkan kirjutama (kohe praegu)
ma saan kirjutada
ma saan kirjutada

Eesti keeles on 4 kõneviisi:

kindel: Ta laulab hästi. (“Ta laulab hästi.”)
tingiv kõneviis: Ta laulaks hästi. ("Ta laulaks hästi.")
kaudne kõneviis: Ta laulvat hästi. (“(Öeldakse) ta laulvat hästi.”)
käskiv kõneviis: Ta laulgu hästi! (“Laulgu hästi!”)

Verbidest on võimalik moodustada neli partitsiipi - isikuline ja umbisikuline kesksõna olevikus ja minevikus - ja ka üks tegusõna käändeline vorm: looma (“looma”): loov (“loov”, isikuline oleviku kesksõna), loodav (“loodav”, umbisikuline oleviku kesksõna), loonud (“loonud”, isikuline mineviku kesksõna), loodud (“loodud”, umbisikuline mineviku kesksõna).

Sõnamoodustus ja sõnavara

Eesti keeles on palju sõnu, mis on moodustatud kahest, kolmest, neljast või enamast koostisosast:

suur/linn
suurlinn
vihma/piisad
vihmapiisad
pôllu/majandus/iilikool
põllumajandusülikool

Lingvopeedia