Filosoofia üldiselt uurib maailma ja inimese loomusega seotud küsimusi, ja keelefilosoofia uurib keele üldist loomust ning tema seost maailma ja inimmõistusega, mis tajub ja kirjeldab reaalsust keele kaudu. Teiste sõnadega huvitab keelefilosoofiat keele, mõtlemise ja reaalsuse suhe.

Inimesed arutlesid juba antiikajal, kuivõrd on sõna vorm (näiteks koer) ja see, mida ta tähistab (objekt: koer), seotud tinglikult, see tähendab, inimeste poolt meelevaldselt määratud, ja kuivõrd on see loomulik, see tähendab loomuomane ja lahutamatu. Maailma keeled erinevad selle poolest, milliseid silte nad reaalsuse elementidele annavad (inglise dog, prantsuse chien, saksa Hund, poola pies etc), mis on argument keele tinglikkuse poolt (vaata Semantika).

Sõna koer on üldnimi, sõna Antarktika aga pärisnimi. Üldnimi ei viita eraldiseisvale objektile (kindel manner), vaid märgib (tähendab) tervet gruppi, liiki või objektide kategooriat, seega kõiki koeri, kes on elanud, praegu elavad, näevad ilmavalgust tulevikus või võiksid olemas olla.

Filosoofe on alati huvitanud küsimus, kas mingi kategooria (liik, grupp) terviku osana eksisteerib sõltumata inimtajust või on üksnes individuaalsed objektid reaalsed ning kategooriad, grupid (st üldmõisted, universaalid) on inimloomuse looming või sisalduvad üksnes keeles.

Hoolimata sellest, missugust tähenduse kontseptsiooni tunnustatakse ning millist tüüpi tegelikkust kategooriatele omistatakse, tuleb omaks võtta, et paljudel sõnadel täpne tähendus puudub, nendele vastavatel kategooriatel ei ole kindlalt määratletud piire. Loomulikult on sõnadel nagu (suur suhteline tähendus, mis sõltub objekti omadustest, millele nad viitavad (suur koer) versus (suur sipelgas). Aga isegi kindla objekti puhul ei ole tähendus täpne. Ei ole selge, kui väikest koera ei või veel nimetada suureks. Sama probleem kerkib ka paljude nimisõnade puhul, sest ei tea, palju heinakõrsi (või kui pikki) peaks olema heinakuhjas, et seda saaks heinarõuguks nimetada. See on oluline küsimus, sest see tegeleb keele usaldusväärsusega ja sellega, kas keel võimaldab maailma kohta esitada tõeseid väiteid. Teisisõnu, kas järgmised väited on tõesed?

See koer (pikkusega 65 sentimeetrit) on suur.

See objekt (mis sisaldab üksnes üks kuupmeeter heinu) on heinakuhi.

Maailma keeled ei erine üksteisest mitte ainult kõla ja kirjaviisi poolest (näiteks inglise dog, poola pies, prantsuse chien etc).Nad erinevad ka selle poolest, kui täpselt esitavad mitmesuguseid reaalsuse elemente. Näiteks võib olla erinev arv sõnu põhivärvide kirjeldamiseks (vaata Semantika). Dani keeles Uus-Guineal tähendab sõna mili kõiki tumedaid külmi värve (must, roheline ja sinine) ning mola sooje ja heledaid värve (valge, punane, kollane). Seevastu on ungari keeles kaks sõna, mis tähistavad punast, ja poola keeles on kaks sõna sinise jaoks.

Ka pereliikmete kohta on sõnu mitmesuguseid. Sageli võetakse arvesse osutatava inimese sugu, näiteks vend ja õde, aga teistes kultuurides võib sama tähtis olla vanus. Indoneesia keeles viitab kakak vanemale õele või vennale ja adik nooremale soost sõltumata. Indoneesias nagu paljudes Aasia maades mängib vanus isikutevahelistes suhetes tähtsat rolli. Ungari keeles teiselt poolt eristatakse nii vanust kui ka sugu. {Baty} ja öcs tähistavad vastavalt vanemat ja nooremat venda, nővér ja húg vanemat ja nooremat õde.

Erinevused ei puuduta mitte ainult sõnavara, vaid need mõjutavad ka grammatikat, näiteks tegusõnade ajavorme ja nimisõnade sugu. Nimisõnu saab jagada meessoost, naissoost ja kesksoost nimisõnadeks, samas on olemas süsteeme, kus kategooriaid on enam või vähem ja mõnes keeles puudub sugu sootuks. Soo ülesande suvalisust võib näha, kui vaadata, kuidas erinev sugu on allutatud samale ideele. Poola sõna päike (słońce) on kesksoost, saksa keeles (die Sonne) naissoost, prantsuse keeles aga meessoost (le soleil). Maade sugu poola keeles on näha sellelt kaardilt:

Kerkib küsimus, kas sellised erinevused mõjutavad seda, kuidas inimesed maailma mõistavad ja sellest mõtlevad. Hüpotees, et teatava keele struktuur mõjutab seda, mil viisil selle kasutajad maailma tajuvad, on tuntud kui lingvistiline determinism (näiteks Humboldt, Sapir ja Whorf). Uuringud, millega püütakse tõestada või ümber lükata lingvistilise determinismi aspekte, on andnud mitmetitõlgendavaid tulemusi. Deterministliku seisukoha kriitikud küsivad, kas see, kui keele X lauset on võimatu keelde Y tõlkida sõna-sõnalt, tähendab, et pole võimalik väljendada sama mõtet.

Sama küsimus käib ka kindlate suhtlemissituatsioonide kohta. Näiteks nõuab inglise keel, et kõneleja väljendaks objekti määratust või määramatust (a dog versus the dog - inglise keeles "see koer" versus "koer"), samal ajal poola keel seda ei nõua. On võimalik öelda jakiś pies (mingi koer) või ten pies (see koer), aga võib öelda ka lihtsalt pies (koer), inglise keele kõnelejatel selline võimalus puudub. Küsimus on, kas inglise keele rääkija peab millestki mõeldes mõtlema sellest kui määratust või määramatust?

Sapir-Whorfi hüpoteesi leebema versiooni järgi, mida tuntakse keelelise relatiivsuse hüpoteesi nime all, on keelte käsutuses erinevad grammatilised ja semantilised kategooriad ja sel moel mõjutavad nad mõtlemist. Mõju on vastastikune: keeled peegeldavad keelekogukonna kultuuri, füüsilist ja sotsiaalset keskkonda, selle kogemusi ja väärtussüsteemi. Erinevad keeled esitavad maailmast erineva pildi, mida kannab nende grammatiline struktuur, sõnavara (hõlmates antud piirkonna taimede ja loomade nimetusi) ning fraseoloogiat (nagu vanasõnad). Oma emakeelt õppides õpivad lapsed nende kategooriate kaudu maailma tundma.