Keelepoliitika

Paljudes ühiskondades kõneldakse rohkem kui üht keelt või segakeeli. Sellised ühiskonnad on mitmekeelsed ja seisavad vastavalt keelepoliitikale valiku ees. Keelepoliitika on meetmete kogum, mis kas soodustavad või tõrjuvad mõne keele kasutamist. Paljud rahvused kasutavad keelepoliitikat, et edendada ühe ametliku keele kui rahvuskeele kasutamist teiste arvelt. Teised riigid üritavad kaitsta ja soodustada regionaalseid ja etnilisi keeli. Mõned riigid valivad mitmekeelsuse mudeli, nagu näiteks Šveits oma nelja ametliku keelega või Kanada prantsuse ja inglise keelega. See keelepoliitika soosib kakskeelsust nii institutsionaalsel kui ka individuaalsel tasandil.

Rahvuskeeled ja vähemuskeeled

Kui ühest keelest saab rahvuskeel, peetakse teisi vähemuskeelteks. Osa riike toetab ja kaitseb oma keelepoliitikaga vähemuskeeli rahvusliku või rahvusvahelise seadustamisega. Teised eelistavad keelelist diskrimineerimist ja keele õiguste allasurumist, piirates või lausa keelates vähemuskeelte kasutamist. Mõned vähemused on naabermaade lingvistiliste alade laiendused (nagu sloveenlased või sakslased Põhja-Itaalias) või immigratsiooni tagajärg (albaanlased ja horvaadid Lõuna-Itaalias, mustlased igal pool) või on tegu ajaloolise sündmusega (nagu juutide väljatõrjumine või Rooma kolonisatsioon Balkanil: vlahhid).

Vähemused nende omal maal

Veel üks põlisrahvaste keele vähemuse näide on friuulid ja ladiinid Itaalias, kes räägivad itaalia keelest erinevat keelt, mis aga kuulub romaani keelte hulka nagu itaalia keelgi. Itaalias räägitakse tegelikult palju romaani keeli ja keeleliselt on see ehk rikkaim maa Euroopas. Selliste kohalike keelte näited on teiste seas sardiinia, piemonte ja napoli. Need arenesid ladina keelest iseseisvalt nagu Toscana itaalia keel. Nad pole tegelikult itaalia keele murded, vaid regionaalsed keeled. Neil on teistsugune tüpoloogiline ja ajalooline identiteet, kuid neid ei tunnustata vähemuskeeltena paljudel põhjustel, millest üks on nende keelte kõnelejate vähene huvi sellise tunnustuse vastu. Kuid vähemalt osaliselt on see keelepoliitika monolingvistilise mudeli tagajärg, mis kirjutab ette, et itaalia keel on ainus riigikeel.

Murded

Keelekasutajad ei kõnele alati standardkeelt, vaid räägivad selle asemel murret, mis on regionaalne või klassikuuluvusega seotud keelevariatsioon. Sellel on mõnevõrra teistsugune sõnavara, hääldus või grammatika kui tavakeelel. Murretel võib olla ka aktsent, mis on sama keele variatsioon ja erineb peamiselt häälduse poolest. Aktsent kui keele mitmekesisuse väljendus võib viidata murdeaktsendile (kuna aktsent erineb paiguti) või standardile, mis on lihtsalt kõrgema sotsiaalse prestiižiga dialekt, järelemõeldult loodud paljudeks kõrgemateks sotsiaalseteks funktsioonideks: ametlik või mitteametlik, kirjutatud või kõneldav. Standardkeele hääldus, sõnavara, grammatika ja kirjaviis on täpselt fikseeritud kui rohkem või vähem kohustuslik norm kõigile kasutajaile, vähemasti ametlikus suhtluses. Keeles võib ilmneda palju variatsioone ka vastavalt kasutajate sotsiaalsele positsioonile. Inimesed töölisklassist räägivad teistmoodi kui kõrgemad klassid (nii murdeid kui ka standardkeelt). Erinevusi võib esineda ka nooremate ja vanemate, mees- ja naiskõnelejate ning teiste sotsiaalsete gruppide vahel. Nooremad inimesed ning ühe ja sama eluala professionaalid kasutavad spetsiaalset keelt, näiteks advokaadid, arstid, või võtame varaste žargooni, tänavakeele või noorte slängi. Sellist keelevormi nimetatakse ametliku terminiga sotsiolektiks, see on keele sotsiaalne mitmekesisus.

Hea koduülesanne oleks lugeda Bernard Shaw´ näidendit Pygmalion või vaadata seda etendust.