Inimloomusse kuulub kõike proovida ja paremaks muuta, olgu see hea või halb. See toob kaasa nii ilu kui ka hirmu poliitilikas, tehnikas ja isegi bioloogias. Üks homo politicus´e omavolitsemise meelisalasid on olnud keel. Keel pakub reaalsusse erinevaid aknaid ja on sotsiaalse identiteedi esmane vahend. See on võimas tööriist ja võimu tööriist. Seepärast on poliitikud, keeleteadlased, filosoofid ja kirjanikud üritanud alati keelele ettekirjutusi teha, selle asemel et lasta sel vabalt kulgeda, suruda üht keelt alla ja edendada teist, reguleerida õigekirja või viia sisse negatiivsete mõistete uusi eufemisme. Rahvusriikide ilmumisega Euroopas 19. ja 20. sajandil eelistati rahvuskeeli vähemuskeeltele ja vahel puhastati keeli võõrsõnadest.

Seega asendasid ungarlased saksa ja ladina keele sõnad rahvuslikega, Prantsuse Akadeemia võitleb inglise laensõnadega (mitte väga edukalt) ja Island sundis immigrante pikka aega muutma oma nime germaanipäraseks Islandi isanimede süsteemi tõttu. Ilmselgelt on kirjandusel (või selle puudumisel) keele saatusele suur mõju ja elav kirjandus võib aidata keelt määratleda, muuta või stabiliseerida, nagu näitab näiteks 19. sajandi Slovakkia, kus võistles omavahel kolm kirjakeelt, millest üks tõusis viimaks tänapäeva slovaki keeleks.

Ja see ei puuduta mitte ainult sõnu, tähendusi ja lõputuid saksa keele õigekirjareforme - isegi keeled tervikuna on planeerimise objektiks, sageli on selle mõte poliitiline või ideoloogiline. Tänapäeva heebrea keel loodi iidsest kirjanduslikust keelest koos juudiriigiga, selle asemel et lasta areneda näiteks jidišil, ja uusnorra keel (Nynorsk) oli Norra tähtis vahend saamaks sõltumatuks Taanist, loodi uus keelenorm murrete baasil, selle asemel et lasta taanistatud keelel Christiania pealinnas (Oslo) edasi areneda.

Keeleplaneerimise ja -loome eriline stsenaarium on kultuuridevaheline kommunikatsioon (interlingvistika). Kui pidžinid ja kreoolkeeled tekkisid iseenesest pärast Kolumbust Euroopa kaubanduse tärgates, orjanduse ja uute paikade asustamisega, siis mõningad keeled on spetsiaalselt standardiseeritud, lihtsustatud või loodud, et toetada kultuuridevahelist suhtlust. Selliste abikeelte standardiseerimise näited on tänapäeval Ida-Aafrikas suahiili keel või jesuiitide Lingua Geral koloniaalses Brasiilias, mis loodi põlisrahvaste tupi keele põhjal ning kasutati laialdaselt segaperekondades ja Amazonase soppides. Planeeritud lihtsustamist võib näha projektides nagu Basic English, Interlingua või Latino sine flexione, ja erialased žargoonid on sageli grammatiliselt lihtsustatud, samal ajal rikkad terminoloogia poolest (näiteks lennundusalane inglise keel). Olemasolevate keelte baasil loodud terviklikke keeli nimetatakse a posteriori keelteks, keeli aga, mis on konstrueeritud filosoofiliste süsteemide, loogika, sümbolite, kõla jms baasil, a priori keelteks. Needsamad vägivaldsed sajandid, mis kannatasid natsionalistliku keeleplaneerimise ja kultuuriliste vähemuste mahasurumise keeristormis, nägid ka vastupidise liikumise tõusu, mis oli suunatud kultuuri hõlmavate a posteriori keelte loomisele humanistlikel eesmärkidel. Nendest projektidest oli edukaim esperanto keel, mis toodi avalikuks 1887 ja mis võttis oma sõnad ja hääldussüsteemi olemasolevatest, peamiselt romaani keeltest, kasutades täiesti reeglipärast grammatikat ja sõnavara laiendavat afiksite süsteemi. Hoolimata reeglipärasusest ja suunatusest kultuuridevahelisele kommunikatsioonile, on esperanto arenenud tavapäraseks keeleks selles mõttes, et sel on seda emakeelena kõnelejaid ja poeete ning see võtab omaks uusi termineid nagu kõik teisedki keeled laenude teel või kõnelejate loomingulisuse läbi, vähendades edasise keeleplaneerimise mõju, ühes akadeemiaga, millel on niisama vähe võimu kui Prantsuse Akadeemial. Selles mõttes on esperanto tänapäeval vähem planeeritud keel kui näiteks uusnorra keel, mida on vaja pidevalt puhastada, et säilitada selle ehedust.

Tõeliselt iseseisvate a priori keelte kohta on teada ainult mõni näide, aga mõned neist on väga eredad näited selle kohta, kui leidlik, mänguline ja loov võib olla inimmõistus. Näiteks põhineb solresol muusikaliste helide silpnimetustel ja seda saab laulda, vilistada või anda edasi värvide või sõrmemärkidega. Erinevalt karjaste vilistamiskeelest Kanaari saartel, on solresolil teadlikult loodud sõnavara.

Inimesed leiutavad keeli ka spetsiifilistel eesmärkidel, millest üks on olla pigem varjav kui mõistetav. Enamik neist on olemasolevate keelte kodeeritud variandid, näiteks Astrid Lindgreni "röövlikeel", kuid need võivad olla ka a priori, nagu näiteks Hildegard von Bingeni müstiline "Lingua Ignota", milles kasutati ladina keele grammatikat, sõnad ja tähed olid välja mõeldud. Mõned kunstnikud on läinud päris kaugele, et rikastada oma kunstilist maailma kunstlike keeltega, selle kuulsaid näiteid on Tolkieni Elfini ja Goblini keel, tulnuka Klingon Star Trekis või viimasel ajal "filmikeeled" nagu näiteks Na'vi (Avatar) ja Dothraki (Troonide mäng). Kui kõik väljatoodud "näevad välja" ja funktsioneerivad paljuski nagu tavalised keeled, siis on ka keeli, mis on loodud puhtalt filosoofilisel või loogilisel alusel eesmärgiga kõikehõlmavalt kategoriseerida mõisteid. Näited selle kohta on Leibnitzi filosoofiline süsteem 17. sajandil või moodsad loogilised tehiskeeled Loglan ja Lojban.

Keeleplaneerimise üks tahke on terminoloogia. Teadlased, näiteks keemikud, bioloogid, geoloogid või sotsioloogid püüavad päästa sõnad lahti igapäevakasutuse mitmemõttelisusest ja keele muutumisest ning määrata nende tähenduse üheselt üks kord ja kõigi jaoks. Mõne ala terminoloogiat on täiendatud mingit laadi teadusliku või professionaalse grammatikaga. Väga tavaline näide on keemiliste nimetuste kokkuliitmine (vt "pikim sõna" paljudes keeltes). Rohkem loomuliku keele näide on meditsiiniline ladina keel, mis lubab ja standardiseerib pikemaid väljendeid või lausa terveid lauseid. Inspireeritud sellisest terminoloogiaalasest tööst ja 19. sajandi entsüklopeedilisest liikumisest, on keeleteadlased üritanud luua ka lingvistilisi entsüklopeediaid ja niinimetatud sõnavõrgustikke, mis ei defineeri mõisteid, vaid püüavad sõnu klassifitseerida ja seostada (näiteks WordNet).