Paljud kommunikatsioonisüsteemid kasutavad pigem žeste kui häält. Praegu keskendume üksnes kurtide viipekeeltele. Need on loomulikult arenevad keeled, mis erinevad nii kõneldavatest keeltest kui ka üksteisest.

Neid keeli tuleb eristada tehiskeeltest, mille on loonud kuuljad. Need süsteemid võtavad loomulikust viipekeelest mõningast sõnavara ja muudavad seda, et jäljendada kõneldava keele struktuuri. Piiratud kontekstis on need keeled kasulikud, kuid laiemas mitte ja kurdid isekeskis neid ei kasuta. Viipekeeled ei ületa tavaliselt rahvuslike või kõneldavate keelte piire, nii ei saa näiteks briti ja ameerika viipekeele kasutajad vastastikku teineteisest aru. Sellegipoolest on loomulike viipekeelte grammatika üsna ühesugune, suurimad erinevused on sõnavaras. Seega, kui on vaja, suudavad viipekeele kasutajad teise viipekeele kärmelt ära õppida.

Sõnade vasted viipekeeles on märgid, mis koosnevad kolmest peamisest osisest.

• Käeasend: Mitmesugused sõrmekombinatsioonid, sõrmi aetakse laiali või painutatakse. Enamikul viipekeeltel on umbes 30 erinevat käeasendit.
• Koht: See hõlmab kohta kõneleja kehal, keha lähedal (umbes kümme võimalikku kohta) ja ruumi seal ümber (rajaneb vasaku ja parema, ülemise ja alumise poole, ette- ja tahapoole asendi vastandusel).
• Liigutamine: See kirjeldab käte liikumise suunda. Põhilisi suundi on kuus, mida mitmeti muudetakse.

Nii nagu räägitava keele sõnu saab kirjeldada kui piiratud arvu kaas- ja täishäälikute kombinatsioone, on viipekeele viiped piiratud arvu käemärkide, koha ja liikumise kombinatsioonid. Viipekeele grammatika kombineerib enamasti kaht kõneldava keele tavalist tunnust, mis aga enamasti koos ei ilmne. Nad on suuresti analüütilised ja sõltuvad viibete järjekorrast. Viipekeeled põhinevad SVO-l, kuid on paindlikumad.

Viipekeelte morfoloogia rajaneb kordusel ja muutmisel.

Kordamine tähendab viipe kordamist kas tervenisti või osaliselt. Paljudes viipekeeltes saab verbi muuta nimisõnaks, vähendades ja korrates liikumist, nii et SIT tähendab istuma ja SIT-SIT tooli.

Muutmine tähendab viipe ühe osise muutmist, jättes samal ajal teised samaks. Näiteks saab osa verbe näidata alust või sihitist liikumise suuna abil. Samuti saavad verbid teavet edasi anda hulga kohta, muutes käe asendit.

Kordust ja muutmist saab kombineerida. Näiteks ASL-i omadussõnadel on kuni 12 aspektivormi, mida väljendatakse liikumise kiiruse ja viisi, samuti korduste arvu abil.

Viipekeeled on aga palju enamat kui käed. Viipekeele grammatika olemuslikuks osaks on ka näo, pea ja õlgade liigutused. Need märgivad lausetüüpe ja lause osi, näiteks relatiivlauset. Viipekeelt pole lihtsam õppida kui keelt,mida räägitakse, aga viipekeeled on väga külluslikud ja väljendusrikkad ning nende õppimine on aega ja vaeva väärt. Lisaks saab ka palju nalja.