Sissejuhatus

Semantika on tähendusõpetus. See on värvikas teadusharu, mis hõlmab palju tasandeid ja tähenduskontseptsioone, olgu siis leksikaalseid, formaalseid, strukturaalseid või funktsionaalseid.

See on ka tuliste debattide ala, kuna tähendus on meelevaldsem, või, kui kasutada kenamat väljendit, konventsionaalsem, kui võiks (= Platon) ette kujutada. Vähestel sõnadel (loomahääled Lingvopedias) on otsene, "loomulik" tähendus, ja isegi loomakeeles on sümboleid (mesilased suhtlevad tantsides, vaaladel on oma nimi).

Siin on asjakohane mainida värvide nimetusi - kuigi inimestel on bioloogiliselt identne nägemismeel, on neil lahkarvamusi, kuidas jaotada looduslik värvigamma eraldiseisvateks värvideks, millest igaühel on nimi. Erinevatel keeltel on kaks kuni 11-12 lihtsat sõna värvide kohta, lihtlabasele mustale ja valgele lisatakse kõigepealt punane, seejärel ühe või mitme variandina sinakas-rohekas (Berlin & Kay). Piiride üle aga käivad vaidlused. Kõmri keeles näiteks on üks sõna, glass, mis hõlmab enamikku inglise keele sinisest-rohelisest, vene keel seevastu eristab sinise tumedat sinij ja heledat goluboj varjundit. Ja deskriptiivne loogika idioomides on veelgi hullem: näiteks black eyes (mustad silmad) inglise jalgpallimatšis diagnoositakse kui Blaues Auge (sinised silmad) pärast uut kohtumist Saksamaal. Missugune värv on siis õige? Meil tuleb lihtsalt omaks võtta, et tähendust käsitletakse(konventsionaliseerunud) keelesüsteemi sees, nagu Wittgenstein ütleks.Seetõttu leidsid keeleteadlased suhtelise meelerahu ühes Saussure'i signifiant ja signifié eristusega: Märk on oma tähendusest sõltumatu. (Vaata ka Keel ja mõte)

Sõnavara semantika

Kuna sõnad on kättesaadavad, kindlad ja väikesed keele ühikud, on palju püütud sõnu defineerida, või, kui võimalik, tähendust etümoloogiliselt "määrata" (Isidore of Seville). Sellest annavad tunnistust mustmiljon sõnaraamatut, entsüklopeediat ja klassifikatsiooniskeemi. Naiivne lähtekoht on määrata iga sõna referent päris (mittelingvistilises) maailmas, aga see toimib vaid pärisnimede ja bioloogilise taksonoomia, sõi - abstraktsemal tasandil - nn deiktiliste (osutavate) sõnade puhul nagu mina, sina, tema, siin, seal, nüüd, eile. Enamik sõnu ei vasta siiski asjadele või kohtadele aegruumis, vaid kontseptsioonidele. Ja kuni need mõistuses püsivad, võib kahele inimesele üks ja sama sõna pisut erinevat asja tähendada.

Üsna neutraalne on läheneda klassifitseerimisele paradigmaatiliselt. See toimib sõltumatult referendist, definitsioonidest, etümoloogiast ja vaatlusest. Katsetatakse lihtsalt, milliseid sõnu saab ühes ja samas kontekstis üksteisega asendada. Näiteks kontekst "ta istus ... peale" aitab klassifitseerida tooli, diivanit, taburetti, tugitooli, pinki kui ühte tüüpi esemeid ("mööbel, millel istutakse"). Ja tõepoolest võib olla palju lihtsam seletada, misasi on tool, märkides ära selle kasutusala (istumine), kui seda täpselt defineerida (palju jalgu? kas on üldse jalgu?). Ometi on igal kultuuril "tüüpilise istumiskoha" idee, olgu see siis tool või tatami matt, ja muid istumisaluseid kirjeldatakse erinevuse kaudu "normaalsest" toolist. Miks? On eksperimentaalne psühholoogiline tõestus, et inimesed struktureerivad semantilist maastikku niinimetatud semantilisi prototüüpe koondades. Kui paluda kellelgi nimetada üks tööriist, on see väga kõrgel protsendil juhtudest haamer, muusikaline instrument on viiul, number on 7... aga see ei ole telepaatia, ei ole must maagia. Ei, see on lihtsalt semantiline efektiivsus, kuna lihtsam on eristada kui defineerida. Lapsed hakkavad pihta prototüüpidega nagu "koer" ja "õun", seejärel avastavad õppimise teel, kuidas neid kasutatakse, mida loomad ja puuviljad tähendavad, kas mõiste X on lähem "koerale" või "õunale". Just sellepärast on paljude laste jaoks kassid mõnd aega koerad (nunnud ja karvased) ning tomatid õunad (ümmargused ja punased).

Formaalne semantika ja semantilised tunnused

Formaalne semantika püüab redutseerida lausungeid olukordade kohta selliste väideteni, millel on määratletud tõeväärtus, kvantiteet jms. Ideaaljuhul võiks selliseid väiteid interpreteerida, kasutades matemaatilist loogikat ja arutluskäiku. (Kõik poliitikud valetavad & kõik valetajad tegelevad ka maksupettusega -> kui keegi maksab makse, ei ole ta poliitik.)

Teine, pisut vähem formaalne lähenemine, mõõdab tähendust, näiteks klassifitseerides imetajaid võrreldavate omaduste järgi nagu "kui suur" ja "kui metsik". See paigutab lõvid ja tiigrid skeemi ühte nurka, elevandid ja kaelkirjakud teise, kassid ja tuhkrud kolmandasse ning hiired ja lemmingud neljandasse. Süstemaatilisemal tasandil võib sõnu kirjeldada kui binaarseid "atomaarsete" semantiliste tunnusjoonte kimpe. Nii näiteks on võimalik sõidukeid kirjeldada kui +liikuvaid, -elavaid, loomad on aga +liikuvad, +elavad ning taimed -liikuvad, +elavad.

Strukturaalne semantika

Tänapäeva semantikale on olnud suur mõju strukturalismil, mis näeb keelt süstemaatiliste seoste võrgustikuna. Toetudes kompositsionaalsuse põhimõttele, püüavad keeleteadlased ühendada semantilisi suhteid süntaktilisteks seosteks sõnade tähenduse vahel. Lausete värvis punast maja ja värvis maja punaseks erinevust saab süntaktiliselt järeldada sõnajärjest: punane on nimisõnafraasi punane maja osa esimeses, aga iseseisev osalause värvis-maja-punaseks teises. Semantiliselt tähendab see seda, kas maja oli punane juba enne värvimist või alles pärast. Samamoodi kasutavad romaani keeled semantiliselt adjektiivide paigutust. Seega on portugali keeles um cargo pesado raske koorem, um pesado cargo aga raske kohustus, ülesanne või mure.

Kogu kirjeldav teadus algab klassifitseerimisest ja semantika pole siin erand. Üks selline semantiline korrastav süsteem on tesaurus, teine raamatukogu numbriline teemaregister. Moodsad lingvistilised allikad nagu WordNet ja ontoloogiad teevad vahet mitmesugustel seostel, näiteks

Et aga keel on kaos, ei saa usaldada lingvistiliste ontoloogiate vastavust bioloogilistele ega isegi keeltevahelisi vastavusi. Näiteks on delfiin bioloogiliselt imetaja, aga lingvistiliselt sageli kala, ja kui inglise keeles on kartulid juurviljad, siis saksa ja taani keeles Kartoffeln/kartofler mitte.

Pedagoogiliselt kasulik semantilise korrastatuse kontseptsioon on sõnaväli, kus on loetletud näiteks sõnad, mis puudutavad keha, golfi või hobust. Vahel võib sõnaväli hõlmata X on Y klassifikatsiooni (näiteks elukutsed). Sageli ei ole aga sõnavälja osad piiratud ei hüponüümia ega sõnaklassiga. Sellepärast ei sisalda "hobuse sõnaväli" mitte ainult puhtaverelisust, täkke, märasid ja trakeeni tõugu, vaid ka vahendeid (nagu sadul), kehaosi (kabjad) ja tegevust (aretama, galopeerima, hirnuma).

Mõlemad ontoloogiad, nii WordNet kui ka sõnaväljad on lingvistid loonud käsitsi, toetudes ainuüksi enese ja maailma teadmistele. Seda kuigivõrd subjektiivset meetodit on tõhustatud ja vahel asendatud arvuti loodud allikatega, luues hiiglasliku elektroonilise tekstikogu (nagu Internet), automaatilise grammatilise analüüsi ja statistika. Näited selle kohta on automaatselt loodud sõnaväljad netivõrkudes (Leipzig Wortschatz) või relatsioonilised andmebaasid (DeepDict, Sketch Engine). Nad võtavad süntaktiliselt kokku, mis võib näiteks hobune (a) olla [metsik, mustaverd, puust, Trooja], (b) teha [hirnuda, galopeerida, traavida], või mida (c) temaga saab teha [valjastada, sugeda]. Hinnatakse lihtsalt lauseid, kus sõnal hobune on nimisõnafraasis süntaktiline, vastavalt kas subjekti või objekti funktsioon,

Funktsionaalne semantika

Enamik ülalkirjeldatud klassifikatsioone järgivad J.R. Firthi 1957. aastal esitatud väidet, et sõna tunneb ära tema naabruse järgi. Teiste sõnadega tähendab semantika sõnakasutust ja keelesüsteemi. Sõnad külgnemine ilmneb kollokatsioonides. Mõned kollokatsioonid on 100% muutumatud ja neid võib pidada üheks semantiliseks ühikuks: (suur pauk, aset leidma, teised on samal ajal kompositsionaalsed, aga mitte muutumatud: (kõrge mägi, (kõrge temperatuur, (kõrged mõtted, kõrge päike.

Aga sõnade kaasluse reeglid on enamat kui kollokatsioonid. Eriti projekteerivad verbid oma semantilist segmenti oma süntaktilistele väidetele. Näiteks hellitama. Siin on (inim)agendi aluse segment ja "hingestatava" üksuse (inimene, loom või kehaosa) sihitise segment. Võib öelda, et lauses "Peter hellitab Jane´i" täidab Peter semantilist AGENDI rolli ja "hingestatav" Jane KOGEJA rolli.

Elegantne viis, kuidas seletada metafoori, on näha selles segmendi semantiliste tüüpide ja sisu konflikti, esimene innustab enamasti teise metafoorilist interpretatsiooni. Näiteks muudab metafoor hingetu hingestatuks, kui poeet kõneleb soojast õhtutuulest, mis hellitab tema paljast nahka (tuul = AGENT), või muusiku sõrmed hellitavad kitarri kumerusi (kitarr = KOGEJA).

Muidugi ei pea semantika funktsionaalne lugemine piirnema üksnes süntaksiga, vaid vaatama ka edasi, pragmaatika ja sotsiaallingvistika poole. Sellepärast ei ole allpool olevate näidete pragmaatiline tähendus (nurksulgudes) võetud sõnaselgelt kontekstist ja seda saab tuletada üksnes pragmaatilisest kontekstist:

Pragmaatilise tähendusega manipuleerimine on nii kunst kui ka võimas lingvistiline relv. Näiteks on viimati toodud mehike hädas nii või teisiti, ükskõik, kas ta vastab jah või ei. Sageli võetakse selliseid ütlusi esiteks huumori, eriti irooniana, seejärel muudetakse ütluse tähendust, muutes selle konteksti, tehes positiivsest väitest negatiivse:

Viimaks, sotsiaalsed piirangud võivad dikteerida spetsiifiliste lingvistiliste vormide valiku. Jaapanlastel näiteks on mitu varianti, kuidas öelda mina, nagu formaalne watashi, kõnekeelne washi (meessoost) ja õrn atashi (naissoost). Viimane Prantsuse sotsiaal-lingvistiline keerdküsimus on tühistada viisakas pöördumisvorm vallaliste naiste poole Mademoiselle (Miss, Ms), jättes alles üksnes Monsieur (Mr) and Madame (Mrs). Loomulikult olid sellisel maal nagu Prantsusmaa paljud naised üsna tüdinud sellisest alandamisest, mida nad tajusid kui "+vana, -seksikas" semantiliste tunnusjoonte pundart.